Lugemise mõtteid.

Kui ma kooliplika olin, ilmus "Arabella, mereröövli tütar."
Selleks, et ma raamatut korraga "läbi ei neelaks ja muid kohustusi ka meeles peaks, jagas isa kalendrilehtedega raamatu osadeks, a la iga päev üks osa :D Oi seda nikerdamist ja manööverdamist, et sest keelust mööda saada.
Ma võisin end suvalise jutukaga tundideks lugema unustada kapi juurde nurka, taskulambiga teki alla, õue puu otsa jne jne Isa naeris, et ma loeks vist kodutehnika juhendid ka kui raamatuid poleks. Neid laenati mulle külapealt ja osteti igaks võimalikuks tähtpäevaks.
Koristada ei armasta ma siiani, sest - vanem õde oli nõus koristama minu eest, kui ma talle sellel ajal raamatut ette loen, nii me siis tegimegi kodutöid, tema koristas ja mina lugesin :)

Käisitöine mõttelõng.
Rääkides lapitekkidest:
tänapäeval on kombeks teha lapitekid mustrilised ja ühe koostisega kangastest. Minu vanaema (olgu muld talle kerge) tegi lapitekke eri koostisega, erineva suurustega lappidest, seal oli tillukesi lappe sametist ja ilusaid sitsi tükke, kaetud lillede ja mustritega. Oli ka uhke siidine lapp, erkkollane, neerumustriga. Oma lapsepõlvest ma mäletan sagedasi aegu, kui vedelesin sel tekil, uurisin erinevaid tekstuure, katsusin, mis tunde milline riie näpu alla tekitab. See oli võlumaailm. Kui ma nüüd vaatan väga korrapäraste mustritega, väga korralikke tekke, siis tabab mind vahel pettumus - need pole ju üldse huvitavad, need ei ela.
Sellised mõtted siis lapitekkidest :)